[maxinespotty]

See lugu algab tegelikult lennukist. Istusin istmel number 14A, akna kõrval, ja lendasin Brasiiliasse. Mitte puhkusele – tööasjus. Mu firma saatsi mind São Paulosse ühe konverentsi jaoks. Ma polnud kunagi varem Lõuna-Ameerikas käinud, nii et olin närvis ja põnevil korraga. Lennuk kohises, naaber norskas, mina vaatasin aknast välja ja mõtlesin, kas ma suudan portugali keeles isegi “tere” öelda.

Jõudsin kohale õhtul. Hotell oli ilus, aga üksildane. Kõik rääkisid portugali keelt, ma ei saanud sõnagi aru. Istusin hotellitoas, kell oli kümme õhtul kohaliku aja järgi, aga mu pea oli täiesti segaduses. Jet lag, uus linn, ükskõiksed hotellitöötajad – tundsin end nagu kala kuival maal.

Võtsin telefoni, et kirjutada naisele, aga otsustasin kõigepealt midagi muud teha. Mäletasin, et üks mu Brasiilia kolleeg oli kunagi maininud kasiinosid. Ta ütles, et Brasiilias pole nii palju füüsilisi kohti, aga internetis on valik tohutu. Ja kuna mul olid kaasas mõned USDT-d (ma olin need võtnud igaks juhuks), siis mõtlesin – miks mitte?

Otsisin veidi ja leidsin, mis tundus parim USDT kasiino Brasiilias. Registreerimine võttis kolm minutit. Panin 50 USDT-d sisse. Mitte palju – piisavalt, et tunda, nagu teeksin midagi põnevat. Nagu ostaksin pileti mingile etendusele.

Alustuseks valisin ruletti. Brasiilia teemaline rulett – kõik oli kollane ja roheline, nagu nende lipp. Panin 10 USDT-d numbrile 10. Pall kukkus numbrile 10. Võitsin 350 USDT-d.

Istusin hotellitoolis, suu ammuli. Aken oli lahti, kuulsin linna müra – autod, inimesed, elu. Aga mina vaatasin ainult ekraani. 350 USDT-d. Ühe korraga.

Võtsin kohe 200 USDT-d välja. See oli turvaline. Parim USDT kasiino Brasiilias tegi väljamakse nii kiiresti, et ma jõudsin ainult silmi pilgutada. Ülejäänud 150 USDT-ga mängisin edasi.

Proovisin mängu, mis meenutas kohalikke karnevale – suled, maskid, tantsijad. Väga värviline. Panin 20 USDT-d. Kaotasin. Panin 30 USDT-d. Võitsin 50. Panin 50 USDT-d. Ekraan hakkas vilkuma. Summad hüppasid: 100, 250, 500, 700. Lõpuks peatus 720 USDT juures.

Nüüd oli mul eelmisest 150-st saanud 720. Pluss need 200, mis ma varem välja võtsin. Kokku 920 USDT-d puhast. Alustasin 50-ga. 870 USDT-d kasumit.

Mõtlesin lõpetada. Aga siis tuli mõte – olen Brasiilias, üks kord elus. Teen veel ühe käigu. Panin 100 USDT-d ruletis punasele. Pall kukkus punasele. 200 USDT-d. Panin 100 USDT-d paaritule. Paaritu tuli. 200 USDT-d. Nüüd oli mul 1120 USDT-d.

Võtsin kohe 600 USDT-d välja. Jätsin 520 USDT-d. Mõtlesin, et teen viimase mängu – 100 USDT-d numbrile 8. Pall kukkus numbrile 8. 3,500 USDT-d.

Ma ei suutnud hingata. Tõesti – ma hingeldasin nagu oleksin jooksnud. 3,500 USDT-d. Ühe korraga. Pluss kõik varasem. Kokku üle 4,000 USDT-d.

Võtsin kohe 3,000 USDT-d välja. Mitte sekunditki kõhklemist. Jätsin 1,000 USDT-d sisse, aga siis mõtlesin – ei, lõpeta. Võtsin kõik välja. Kõik. Sulgesin arvuti. Panin telefoni kõrvale. Istusin hotellitoas, kuulasin linna müra ja naeratasin nagu loll.

Järgmisel päeval oli konverents. Ma olin väsinud, aga õnnelik. Rääkisin oma ettekande, kohtusin kolleegidega, sõin kohalikku toitu. Aga mu peas oli ikka see number. 4,000 USDT-d.

Koju lennates ostsin lennujaamas kingitused kõigile – naisele, lastele, vanematele. Mitte midagi ülisuurt, aga kõik said midagi. Kodus rääkisin loo. Naine ei uskunud algul. “Sa valetad,” ütles ta. Näitasin pangakontot. Ta võttis istet. Ja siis naeris. “Sa oskad ikka reisida,” ütles ta.

Sellest rahast ostsime uue külmiku – vana oli ammu katki. Ja ülejäänu läks suviseks reisiks. Mitte Brasiiliasse, vaid kuhugi lähedale. Aga see ei olnud tähtis. Tähtis oli see tunne, kui ma istusin hotellitoas, võõras linnas, jet lagiga, ja võitsin rohkem, kui olin kunagi ette kujutanud.

Parim USDT kasiino Brasiilias ei olnud ainult mängukoht. See oli minu põgenemine sel üksildasel õhtul. See andis mulle loo, mida rääkida. Ja raha, mis tegi elu natuke lihtsamaks.

Ma tean, et sellised asjad ei juhtu iga päev. Ja ma tean, et ma ei tohiks seda korrata. Aga see üks kord oli seda väärt. Iga sendi pealt. Isegi need, mis ma lõpus oleks võinud kaotada, aga ei kaotanud. Sest ma teadsin, millal peatuda. Ja see on kõik, mis loeb.

Nüüd, kui keegi küsib minu parimat reisimälestust, ma ei räägi mitte konverentsist ega vaatamisväärsustest. Ma räägin sellest ühest õhtust. Jet lagist, hotellitoast ja numbrist 8. See on minu Brasiilia lugu. Ja see on täiesti tõsi.